Minust

Sügis 2017 seisuga olen ma TTÜ vilistlane – erialaks tsiviilehitus, spetsialiseerumisega ehitusmajanduse ja – juhtimisele; MyFitness Eesti spordiklubides rühmatreeningute treener; Nike+ Run Club´i projektijuht ja treener; Eesti Parim Pudrumeister 2016; aga ka õde, tütar, kihlatu, sõbranna ja muidu tähenärija.

Tants on olnud minuga 18 aastat – alates 5. eluaastast, kui tantsusaali sisenesin olen jätnud alati tükikese hingest ja südamest põrandale. TTÜ Tantsutüdrukute ridadesse sattusin ma täpselt 3 aastat tagasi, aasta 2012 sügisel kui veel paljajalu jazz-tantsijana katsetele sisenesin. See aasta oli minu elu pöördepunkt, selles pole kahtlustki. Ei oleks ma tol kevadel mõelnud, et “nii, nüüd viime end vormi ja lähme vaatame, mida need cheerleaderid teevad”, ei oleks ma siin, kus praegu.

 

Veel 10 aastat tagasi ei oleks ma kunagi arvanud, et ma hakkan armastama sportimist, et ma hakkan armastama jooksmist ja väljakutsuvaid rühmatreeninguid, et ma hakkan tahtma selle pisikuga nakatada teisigi, et ma tahan olla see, kes paneb inimesed teisiti trennitegemisest ja treeningkogemusest mõtlema. Kõik, mis sa arvad, või tead arvavat, võib muutuda ühe ainsa hetkega, ühe ainsa inimesega.

Minul vedas, ma leidsin selle inimese TTÜ treeningsaalist, kes, käsi südamel võin öelda, on muutnud mu elukäiku. Kahtlemata ei oleks ma praegu see neiu, kellest siin blogis võib lugeda. Ei oleks ma oma ammuse lemmiku Les Mills BodyAttack´i instruktor või kõige hilisema armastuse Nike Training Club´i treener. Ei oleks mul 39 paari Nike´i tosse ega sadu joostud kilomeetreid. Kas ma oleksin ka siis õnnelik? Ei tea… Aga elada tuleb nende “oh well´de”, mitte “what if´de” järgi.

 

Sport teeb ilusaks. Sport teeb tugevaks. Sport teeb õnnelikuks.

– Kristiina.