#PUHKAEESTIS ehk kolmapäev ratastel

Puhkuse alguses juba mõtlesime Marteniga, et oleks päris lahe minna päevaks kuskile ratastega maad uurima. Hiljem tuli mõte, et minna hoopiski rongiga sinna ja siis hakata ratastel Tallinna poole tagasi sõitma. Mõeldud, tehtud.


Postituse kirjutamise hetkel istun, päris kuradima kitsas, lennukis, suunaga Kreeta, Malia poole ning mõttes veel eilne päev. Ärkasime küllaltki mõistlikul ajal, noh, uni on tähtis ja tegelikult kuskile ju kiiret pole, mistõttu kell 8.03 helises äratuskell, sõime hommikupudru ära ning istusimegi ratastele. Esimene peatus – Hiiu rongijaam. Matka stardikoht – Klooga.

Kloogas välja astudes panime kiivrid pähe ja võtsime suuna Laulasmaale, kust liikusime edasi Keila joa poole. See teekond oli kõige ägedam ja mitmekülgsem – mereäärsed rajad, mets, loodus, värske õhk ja võrdlemisi vähe rahvast. Keila joal ootasid kaasa pakitud võikud ning kurgiviilud ehk lõunapaus, misjärel juba vähe energilisemalt edasi sõita. Järgmine peatus Muraste.

Murastesse sõitsime põhiliselt mööda maanteed ja kergliiklusteed. Teekond oli võrdlemisi pikk ja üksluine, kui välja arvata mõned ägedamad laskumised. Ütleme nii, et hea seltskond teeb asja ikka nauditavamaks ja kilomeetrid mööduvad lennates. Juba eile ütlesin, et mina küll ei kujuta ette, kuidas läheksin üksinda pikemale rattatiirule või jooksuringile (pean silmas 3-4-tunniseid ringe) lihtsalt niisama, eesmärgitu trennitegemise pärast – where´s the fun in that? Aga hea vestluskaaslane, ilus ilm ja uued, põnevad kohad, on rohkem kui küll, et 5 äraoldud tundi ei tunduks raisatud ajana.

Teel Tallinna poole peatusime korra ka Türisalu pankrannikul, kus ma jällegi varem polnud käinud. Muide, jube palju linnukesi sai eile kirja küll! Seni oli pikim rattaga sõidetud distants 30km, nüüd on selleks 55km, Keila juga sai nähtud, pankrannikul käidud, Murastes kohvi joodud ja nii mõnigi asi veel tehtud. Noh, need pisikesed asjad ikkagi – need väikesed asjad on need, mis päeva lõpuks tuju heaks teevad. Kui Murastes sai kohvipaus tehtud, siis paistiski juba põhimõtteliselt Tallinn ehk kodu ja järjekordne puhkusepäev oligi õhtusse saadetud.

Rattamatka päev oli tegelikult väga mõnus ja Eestimaa on  v ä g a  VÄGA ilus, seega tasub ringi seigelda ja maad uurida, sest iial ei tea, mis teiselpool teed võib peidus olla.

Ja nii saigi minu Eestimaa puhkuse osa läbi ning lendan juba Kreetale, et suvepuhkusest veel viimast võtta. Mis ma seal ette võtan? Ma ausaltöeldes veel ei teagi… üks on aga kindel, puhanuna ja ägedaid seiklusemälestusi täis ma sealt tagasi igatahes tulen!

Järgmise korrani! Seniks aga nautige päikest ja seda kaunist suveaega.

Lisa kommentaar