Arutust söömisest…

Veel reisil Rhodosele, maikuu teises pooles, lõpetasin raamatu “Mindless eating” (B. Wansink) lugemise ning küsisin Instagramis, kas jagaks raamatu muljeid ning saadud teadmisi ka? 90% vastanutest ütlesid, et “jah” – noh, parem hilja kui mitte kunagi.

Wansinki toob meieni nii-öelda “dieedinipid” kui ka toob välja inimeste psühholoogilised eksimused ja nõrkused, mispärast üldse “dieeditamine” tänapäeval vajalik ning aktuaalne teema on. Eriti ägedaks teeb raamatu sjaolu, et ta juhib “toidupsühholoogia” laborit Cornelli Ülikoolis, kus koos kolleegidega vaatlevad inimeste käitumist – täpsemalt, kuidas ja mil määral on võimalik inimeste toiduvalikut manipuleerida – kas üldse on?

Üldiselt võin öelda, et raamatu kirjastiil on väga kerge ning leheküljed mööduvad ruttu – lihtne, humoorikas tekst, mis paneb Sind edasi lugema. Küll aga piisavalt taibukad ja selge, et tagada lugejale ka vajalikud teadmised.

Kui raamatu ette võtad, siis arvesta endale üks nädalavahetus, piisavalt vähe, et ühes jutis läbi lugeda.


Tookski välja teile mõned olulisemad, huvitavamad punktid, mis panevad teid ehk natuke teistmoodi oma toiduvalikutele mõtlema. Enne veel aga ütlen, et asi pole sugugi selles, et on olemas “hea” ja “halb” toit. Kõik on okei – võti peitub tasakaalus ning kogustes. Üks väike pitsa õhtul või jäätis magustoiduks ei tee Su nädala püüdlusi mõttetuks. Kui Sa suudad iganädalaselt vähemalt 80% ulatuses tarbida värsket, toitvat ja isetehtud sööki, oles Sa päris heal järjel.

“There’s only one thing that’s strong enough to defeat the tyranny of the moment. Habit.” 

Oled Sa kunagi ära söönud 2 päeva vana, kuivanud koogitüki, mis ei maitse tegelikult üldsegi hästi, lihtsalt seetõttu, et see on Sul külmkapis olemas? Või näiteks ära söönud viimased friikad, mis on juba mõne tunni seisnud, külmad ning täiesti maitsetud? Veidi on valus ka sellistele küsimustele vastata.

Aga miks me siis söme midagi, mis tegelikult ei maitse üldse hästi? Põhjuseks on ümbritsev keskkond, ka minevik. Me sööme pahatihti üle, sest meid ümbritsevad signaalid ja märgid, mis ajendavad inimisei sööma. Esiteks, see pole loomuseski lõpetada söömine siis, kui kõht saab täis – taldrik tuleb ikka tühjaks süüa. Seetõttu ongi hea indikaator söömise lõpetamiseks hetk, kui taldrik saab tühjaks või pigem see, kui laual pole enam toitu jäänud – mõtle ka kartulikrõpsude või sushi peale näiteks… no neid võiks ju lõputult süüa.

Enamuse jaoks on ikka nii, kui mõni Kellogsi helves ja törts piima on kausi põhjas, siis peab veel jätkama “töö tegemist”. Pole isegi oluline kui Sulle ei maitsegi see maisihelves eriti, me sööme, sest meie missioon on see taldrik tühjaks teha, tsiteerides Wansinkut. See on umbes nagu popkorniga kinos – mistahes suuruses paki Sa täna otsustad võtta, annad Sa endast parima, et see ka lõpetada.

Pakendi suurus loeb. 

Ma ei taha küll promoda kartulikrõpsude söömist, aga just hiljuti Londonis ringi jalutades mõtlesime Matuga, et miks Eestis pole 30-35g krõpsupakke? See oleks 1 normaalne portsjon. Mida aasta edasi, seda suuremaks need siin lähevad. Ka minu lemmikud Lays ovenbaked krõpsud, mis enne olid 60g pakendus on nüüd äkki 2x suuremas ja väiksemat enam POLEGI. Kui ringi vaatate, siis ongi ainult mega-, giga- ja TV-pakid alles jäänud. See nõuab ikka hullu distsipliini, et see pakk pooleli jätta… may force be with you.

“People eat more when you give them a bigger container. Period.”

 

http://physiqonomics.com/eating-too-much/

Inimesed ei liigu. Punkt.

Nii Sinu kui ka minu loomuses on liikumine. Mul on aeg-ajalt personaaltreeningutes ikka olukordi, kus püüan kliendile seletada, et 5K jalutuskäik ei võrdu trenniga. Miks? Sest need 5-10 tuhat sammu peaks NIIKUINII päevas tegema ja treening on kõik, mis tuleb pärast seda. See on lisaks. Küll aga need 10 tuhat sammu on päris raske ülesanne paljudel kätte saada.

Mida Sa enamasti teed kui saad sõprade või sõbrannadega kokku? Ma arvan, et umbes 80% teist vastab, et lähete kohvikusse.. aga miks mitte jalutama? Või jõusaali? Või kontserdile? Või raamatukokku? Või … mida veel teha saab, mis ei oleks ümbritsetud toidust? Misiganes Sul pähe tuleb… järgmine kord paku see tegevus välja.


Ehk ülesöömine ja vähene liikumine on paratamatult ülekaalu põhjuseks… liigu rohkem, tarbi vähem on vana hea energiadefitsiidi valem, mis kaalulanguse kaasa toob. Ent see on paratamatult keerulisem kui tundub – kõik need väikesed peidetud kalorid, mida me teadlikult või teadmata tarbime võivad olla suureks takistuseks. Eeskätt magusad joogid, ka smuutid ja mahlad, väikesed päevased näksimised tööl, ka head rasva allikad (nt pähklid) ja ühised istumised. Just need ühised istumised ja sõpradega ajaveetmised on teinekord eriti suureks väljakutseks…

“As long as we believe it is food that causes us to overeat, we are lost. Television, friends, and weather seem pretty unrelated to what we eat. That’s why they have such a powerful effect on us.” 

Ütle mulle, kuidas Sa paned vastu sellele KÕIGELE, mis laual vastu vaatab? Enamus meist ei panegi. Ole järgmine kord kavalam:

  1. vähem valikut! Mida rohkem erinevaid toite Sa lauale paned, seda suurem on ülesöömise tõenäosus. Mõtle korraks, kui sul on laual 5 erinevat kummikommi sorti, siis tahad ju kõiki proovida? Aga kui oleks ainult 1? Ehk on ära tõestatud, kui laual on nt 500g ühte sorti juustukuubikuid või 5x100g erinevaid kuubikuid, siis on kindel, et sööd päris palju rohkem.Seega järgmine kord, kui teete mingi ühisürituse, ära lase igal sõbral tuua, mida hing ihaldab (kui asi ei puuduta puu- ja juurvilju, sest ütle mulle üks inimene, kes on end puuviljadest ülekaaluliseks söönud), vaid leppige kokku 3-4 asja, mida õhtul snäkiks pakute.
  2. Peida küpsised ning jäta välja porgandid. Out of sight, out of mind – kas pole?
  3. Mugavus võidab. Kui Sul on juurviljad ja puuviljad ära hakitud, mitte peidetud külmkapi alumisse riiulisse, siis suure tõenäosusega haarad sa nälja korral mõne juurika. Vastasel juhul on valmisprodukti ikka lihtsam haarata – näiteks ka saiakesed toidupoodides, soovitan näljaga suure kaarega mööda minna.
  4. Ära viska “tõestusmaterjali” vahepeal ära. Ühes katses söödi kanatiibu, kus ühel laual viidi konte koguaeg ära ning teisel jäeti kuhi lauale. Mis Sa arvad, kumb rohkem sõi?
  5. Kui Sa sööd, siis ära tegele kõrvalise tegevusega.

  6. Haara väiksem taldrik ja pane kogu toit korraga taldrikule. Silm on kuningas, kui Sa näed seda suurt kuhja, siis suure tõenäosusega teise portsu järele ei lähe.
  7. 20% vähem. Kui soovid alustada kaalu langetamisega, siis alusta vaikselt. Võta järgmine kord taldrikule 20% vähem kui seni oled harjunud või veel parem, asenda see värske juurviljaga.

Me mõtleme päevas ligi 200x toidule – mida süüa, millal, kas ja kui palju? Seega kui Sinu eesmärk on miskit oma toitumises muuta, siis nagu ütlesin, alusta vaikselt. Mõtle välja 3 väikest sammu, mida Sa järgid järgmise 4 nädala jooksul, sest alles pärast 28 päeva hakkab kujunema harjumus ning asi läheb tõepoolest kergemaks. Siin on Sulle lõpetuseks ka paar näidet, mille saad ehk omalegi eesmärgiks võtta, vali näiteks 2 ja hakka tegutsema!

  1. Kui siiski soovin lisaportsu õhtusöögil, siis tõstan taldrikule ainult juurvilju.
  2. Ei söö kunagi kontorilaua taga ja/või diivanil.
  3. Söön ainult neid snäkke, mis ei tule pakendatult.
  4. Ei mingeid saiakesi nädalavahetuseti.
  5. Magustoidud tellin alati kaaslasega kahepeale.
  6. …. jaga ka oma mõtteid mulle! 🙂

“While eating right is a long-term goal, eating better is something we can start today. Eating better entails small steps.” 

 

1 comment

Gert Lõhmus

Väga hea lugemine. Lisaks sellele mainin ka, et ülesöömine kahjustab meie tervist tugevalt. Me magu on eelkõige umbes rusika suurune. Samas kui me oleme ära söönud suure koguse, tekib alukord kus me söögitoru all olev lihas satub pinge alla. Peale sööki pikali heitmine suurendab seda pinget ja nii iga päevaselt käitudes võivad tagajärjed olla väga valusad. Siit tekivad ohud kõrvetiste tekkeks. Ja kui lihas on kahjustatud, siis selle taastamine on väga keeruline. Soovitan kõigil ennast hoida! Süüa tuleb ja tohib, aga seda peab nautima nagu antud blogi postitas ka mainis.

Aitäh Kristiina!

Parimat,
Gert

Lisa kommentaar